2020. aasta läheb mitmes mõttes ajalukku. Kuigi meile võib tunduda, et oleme koolis saanud kitsikust ja piiranguid tunda mitmel moel, mahub kõigest hoolimata ka sellesse aastasse palju toredaid ettevõtmisi.
On olnud väärtuste ümberhindamise aasta. Usun, et väärtustame ja peame lugu paljustki, mida varem elementaarseks pidasime. Et õpetaja seisab klassi ees ja annab tundi, et õpilane saab tema juurde füüsiliselt konsultatsiooni minna – pole enam elementaarne, vaid privileeg. Saada kokku sõpradega ja veeta külg-külje kõrval toredasti aega spordi- või tantsusaalis – samuti privileeg. Loetelu võiks jätkata veel pikalt.
Ma tõesti loodan, et elukorralduse normaliseerudes see privilegeerituse tunne säiliks. Et me väärtustaksime inimsuhteid, oma lähedasi ja head tervist.
Eriliseks väljakutseks on lõppeval aastal olnud positiivsete emotsioonide pakkumine. Kuidas korraldada kooli lõpuaktused, et lisaks emale-isale saaksid lõpetaja saavutustest rõõmu tunda ka tema vanavanemad ja sõbrad? Kas virtuaalne vilistlaste kokkutulek on võimalik? Kas korraldada traditsiooniline jõulukohvik või mitte? Olla või mitte olla?
Kunda kool on valinud olemise. See võib nõuda meilt kohanemist, õppimist ja julgeid otsuseid, kuid me ei karda. Enamasti tunneme puhast rõõmu ühisest tegutsemisest ja kordaminekutest.
On hea, et saame kõik korraks hinge tõmmata ja puhata. Äkki sünnib suur jõuluime ja viirushaiguse statistika muutub moel, mis võimaldab meil tagasi pöörduda tavapärase töörütmi juurde.
Soovin kõigile rõõmsat jõuluaega, õpilastele toredat ja turvalist koolivaheaega!
Ikka ARMASTUST, AUSTUST ja ARENGUT soovides
Kristi Aron
direktor
