TINDITOOBER TULEB TAAS!

Inktober ehk Tinditoober on iga-aastane kunstiväljakutse, mille eesmärk on julgustada kunstihuvilisi arendama oma oskusi oktoobri jooksul joonistades, maalides või muud moodi luues iga päev ühel kindlalt teemal pildi. Inktoberi eesmärk pole võistlus, vaid eneseväljenduse ja kunstilise kasvu võimaldamine. See on ka suurepärane võimalus kunstihuvilistel kogukonnas osaleda, teisi kunstnikke inspireerida ja enda oskusi parandada.

Inktober on saavutanud tohutu populaarsuse sotsiaalmeedia platvormidel, eriti Instagramis, kus jagatakse oma igapäevaseid tindijoonistusi hashtagiga #Inktober. See on muutunud oluliseks ürituseks kunstimaailmas ja julgustab kunstihuvilisi kogu maailmas looma ja jagama kunsti.

Meie kodune Tinditoober 2024 väljakutse on suurem kui eelmisel aastal ning ühendab Kadrina Keskkooli,  Kunda Ühisgümnaasiumi ja Uhtna Põhikooli õpilasi ja töötajaid. Osalemiseks registreeri oma salanimi kodulehel ja postita Padleti keskkonda salanime kasutades oma joonistusi. Aktiivsematele osalejatele on auhinnad.

 Rohkem infot ja osalemisjuhis kodulehel: bit.ly/tinditoober23

Ilusal septembripäeval käisid meie kooli gümnaasiumiõpilased õppeekskursioonil Kesk-Eestis Vargamäel. 

Kõigepealt külastati tuntud kirjaniku A. H. Tammsaare kodutalu. Giid tutvustas tolleaegset eluolu, rääkis erinevatest hoonetest ja kirjamehe perest. Noored said teada, et vanasti ei olnudki igaühel oma sängi, magustoitudeks olid vaid küpsetatud jõhvikad ja õunad ning kaevust vee tassimine oli tõeline katsumus. 

Pärast kehakinnitamist matkati sügiseses Kodru rabas. Mõni liikus sportlikult ja sai sisse kiigata ka Järva-Madise kirikusse, teised nautisid raba vaikust, täiendasid teadmisi infolehtedelt ja napsasid tee äärest mõne jõhvikagi. 

Tore ja teistmoodi koolipäev lõppes ühispildiga A. H. Tammsaare mälestusmärgi juures. 

Gümnasistide muljed:

Vargamäele minemist ootasin pikisilmi. Mulle on alati meeldinud sellised vanad kohad huvitava ajalooga. Õnneks ei pidanud pettuma.

Mulle meeldis see õppekäik: oli huvitav kuulata ja vaadata, kuidas kunagi inimesed elasid, ja rabas oli väga ilus nauditav loodus.

See koht vastas minu ettekujutusele – ala piiras puidust vana aed, õuel oli suur talumaja, laut ja eemal pisemad majakesed. Mulle väga meeldisid need taluhooned, kuid ma ei kujutaks ette, mis tunne oleks elada mitmekesi küllaltki väikestes ja pimedates tubades. Üllatuseks oli ka see, et kunagi käisid inimesed paljajalu või kandsid isegi talvel puidust tehtud jalanõusid.

Minule meeldis seal muuseumis, mille rahulik õhkkond tekitas mõnusa meeleolu. Kõik need majad ja tööriistad ning muud esemed, mis seal olid, andsid kogemusele nii palju juurde. Tekkis kohe parem ettekujutus romaani „Tõe ja õiguse“ olustikust, kuigi minu nägemus oli üsna sarnane sellega.

Rabas matkates kujutasin ette, kui raske ikka vanasti liigelda oli, sest siis ilmselgelt puudusid laudteed ja kirikuni oli ikka päris pikk teekond.

Söödi soolasilku, kartulit, kruupe, maiustuseks söödi õunu, vahel praeti herneid. Tänapäeval säärane toidulaud just kõige ahvatlevam välja ei näeks. Suureks üllatuseks osutus fakt, et paljudel, eelkõige lastel, ei olnud talveriideid ega jalanõusid, ning lapsed veetsidki kogu talve lihtsalt taluhoones.